Umfang 180 Seiten
2014 Jahr
Viimane raund
Über das Buch
Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus.
[…]
„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.
Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra.
Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.
Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.
[…]